Kas kabriolett ja sütelkõndimise koolitus on ettevõtlusega seotud kulud?
Milliseid kulusid loetakse ettevõtlusega seotuks? Mõnel juhul on pilt väga selge, teinekord jällegi veidi hägusam.
Juristile seadustekogumik, internetiärimehele veebileht ja raamatupidajale raamatupidamisprogramm on otseselt ettevõtluseks vajalikud kulud ja selles ei kahtle keegi.
Aga kuidas on lood näiteks kabriolettauto või motivatsioonikoolitusega?
Millised kulud on ettevõtlusega seotud?
Ettevõtlusega seotud kulu on defineeritud suhteliselt umbmääraselt Tulumaksuseaduse FIE alajaotuses. TuMS §32 lg 2 ütleb, et kulu on ettevõtlusega seotud, kui:
- kulu on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, või
- kulu on vajalik ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, või
- kulu vajalikkus tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1 – töötervishoiuga seotud kulud – riskianalüüsid, tervisekontrollid, esmaabivahendid jne.
Üks riigikohtu lahend selgitab, et kulutuse seotus ettevõtlusega sõltub maksumaksja ettevõtluse olemusest. Iga üksiku kulutuse seotust ettevõtlusega tuleb hinnata lähtudes ettevõtluse sisust – näiteks ettevõtja tegevusala, ettevõtluse asukoht, ettevõtluses kasutatava vara koosseis, samuti kellele ning milliste lepingute alusel maksumaksja kaupu müüb või teenuseid osutab.
Teine lahend kinnitab, et ka hävinud, riknenud või varastatud kaup on ettevõtlusega seotud kulu ja iga kulutus ei pea endaga vahetult kaasa tooma tulu tekkimise.
Kui kulu on ettevõtlusega seotud vaid osaliselt, võib kulu ettevõtlustulust maha arvata vaid ettevõtlusega seotud ulatuses (TuMS §32 lg 3). Proportsiooni arvestus ja selle mõistlikkuse tõendamine on ettevõtja kohustus.
Kui FIE korral on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks eeskätt isiklik tarbimine, siis ettevõtte korral on mitteseotud kuluks eeskätt omanike või omanikega seotud teise ettevõtte kasuks tehtud kulud. Töötajate kasuks tehtud kulud liigituvad tihti erisoodustuseks.
Kas ettevõtlusega seotud kulu hinnatase on oluline?
Eesti seadustes puudub kulu „mõistlikkuse“ printsiip, seega kulu ei muutu ettevõtlusega mitteseotuks ainuüksi ebamõistliku hinna tõttu. Seda on kinnitanud riigikohus oma lahendis, maksuhaldur ei saa liigitada kulu ettevõtlusega vaid osaliselt seotuks ainult seetõttu, et hind on maksuameti arvates ebamõistlikult suur. Müügihind on kahe lepingupoole kokkuleppe küsimus ja see võib olla turuhinnast nii suurem kui väiksem. Siiski peab arvestama siirdehindade maksustamise võimalust, aga seda vaid seotud osapoolte vahelise tehingu korral.
Kui müügimehel on vaja kasutada ettevõtlusega seotud sõitudeks autot, siis võib see olla nii Toyota kui ka kabriolett-Porsche. Auto maksustamine ja sõidupäeviku pidamine on täpselt sama. Ja kui ettevõte on ostnud kasutatud autode müüjalt Toyota 30% tollasest turuhinnast kõrgemalt, ei saa ka seda maksustada.
Kui ettevõtluseks on vaja kontorit, siis võib see olla nii veerand väikesest elutoast äärelinna korteris kui suur luksuslik kontor südalinnas. Kõik sõltub ettevõtte võimalustest ja vajadustest.
Kauba või teenuse soetamise otstarve peab olema kas ilmselge või peab otstarve või kasutamine olema kontrollitav. Näiteks tavapäraste kantseleitarvete mõistlikus koguses soetamise otstarbe ja kasutamise kohta tõendite kogumine ja säilitamine oleks ülemäärane, sest otstarve ja kasutamine ettevõtluseks on ilmselged. Ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta tõendite kogumine ja säilitamine on aga kontrollitavuse tagamiseks maksukohustuslase kohustus.
Millised kulud peale põhitegevuse kulude on veel lubatud?
Suures ettevõttes on palju töötajaid. Väikeettevõtjal tuleb esialgu kõike ise teha (vt pikemat mütside ehk rollide juttu siit artiklist).
Laias laastus võiks ettevõtte tegevuse jagada neljaks:
- juhtimisfunktsioon (juhataja, osakonnajuhatajad);
- põhitegevus (nt tootmisettevõttes töölised ja advokaadibüroos advokaadid);
- müük ja turundus (müügimehed, marketingispetsialistid);
- tugifunktsioon (raamatupidamine, sekretärid, juristid, IT, personalitöötajad).
Ettevõtte toimimiseks on kõik need funktsioonid vajalikud.
Seega sisuliselt on ettevõtlusega seotud kõik kulud, mis on vajalikud ettevõtte juhtimiseks, müügi- ja turundustegevuseks, tugifunktsioonide täitmiseks ja muidugi põhitegevuseks. Sealhulgas ka nende valdkondadega seotud koolituskulud, konsultatsioonikulud, teenuste sisseostmisega seotud kulud. Samuti personali koolitamise ja arendamisega seotud kulud. Seega algul viidatud sütelkõndimisega seotud motivatsiooni- ja arengukoolitus on samuti ettevõtlusega seotud kulu, sõltumata selle maksumusest.
Ettevõttel võib olla ka mitu tegevusala, mis ei pea olema omavahel seotud. Piirangud võivad tulla tegevusala reguleerivatest seadustest, maksuseadused seda ei piira. Näiteks kui ettevõte tegeleb raamatupidamisteenuse osutamisega, e-raamatute kirjastamisega ja ettevõtte vabade vahendite investeerimisega, siis on tal kolm tegevusala ja kõigi nende tegevusaladega seotud kulud on ettevõtlusega seotud.
Vahe tegemine ettevõtlusega seotud ja mitteseotud kuludel on väga oluline, sest ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tuleb maksta tulumaks (TuMS §51). Kui kulu ei liigitu just erisoodustuseks, siis maksustamine on sisuliselt sama nagu dividendide korral – 25% netosummalt. Ettevõtlusega mitteseotud kuludest kirjutasin hiljuti pikema artikli.
Tere,
Tänud väga asjaliku blogi eest, suureks abiks on olnud peale ettevõtte asutamist. Tekkis ka üks küsimus. Kas kodukontori kulude (telefon, internett) eest võib kompensatsiooni maksta ettevõtte (ainu)osanikule, kes ei ole juhatuse liige ega ettevõtte palgatöötaja?
Omanikule ei või. Omanikusuhe on passiivne suhe. Tallinna Kaubamaja aktsionäriks olek ei anna sulle mitte mingeid õigusi peale aktsionäride koosolekul hääletamise ja dividendide saamise 🙂
Miks? Nt selline olukord: ettevõtte kontor asub eramajas (1/3 majast kasutab ettevõte), osa komm.maksude arveid (küte, vesi, elekter, internetiühendus jne) tuleb ühe, osa teise pereliikme nimele. Üks on ettevõttega otseselt seotud (juhatuse liige), teine vaid passiivne omanik.
Sinu vastusest tuleb välja, et kui elektriarveid maksab too omanik, aga ettevõte oma tegevuseks reaalselt elektrit vajab, siis elektriarved polegi ettevõtte kulu ja neid komp. ei tohi?
Aga kui juhatuse liikme nimel on maja veeleping, siis talle võib osa veekuludest komp-da,
kuigi ettevõte kulutab vett oluliselt vähem kui elektrit.
see tundub jabur.
Tänud!