Üks osa raamatupidaja tööst seisnebki selles, et iga majandustehing konteerida õigetele kontodele ja pidevalt jälgida, et kontode saldod oleksid korrektsed. Konteerimine tähendab korrektse raamatupidamiskande koostamist – kande tarbeks sobivate kontode valimist, vastavalt majandustehingu sisule ja raamatupidamisreeglitele.
Konto
Igapäevaste tehingute kajastamiseks kasutatakse raamatupidamises kontosid. Kontosid võiks võrrelda korvidega, kuhu asju pannakse ja hiljem välja võetakse. Näiteks korv nimega “raha”. Kliendilt laekub raha – korvi tuli raha juurde. Maksad maksuametile maksud – võtad sealt korvist raha vähemaks.
Kui „raha“-nimeline korv on tühi, siis arveid maksta ei saa ja tuleb omanikult või pangalt raha juurde küsida. Laenudest võid lugeda siit artiklist. Või klientidelt arvete tasumist nõuda või varasid müüa. Kui raha on täiesti otsas ja juurde kuskilt võtta ei ole, siis on pankrot silmapiiril terendamas.
Ettevõtte raamatupidamises on oma „korv“ ehk konto kõigi vajalike saldode ja tehingute jaoks. Iga raamatupidamiskandega kaasneb alati vähemalt kahe konto muutus, tihti on ühe kandega seotud mitu kontot.
Igal kontol on oma number. Kontonumbrit kasutatakse aruannete koostamiseks programmis, muud tähtsust sel enam eriti pole. Kunagi varasematel aegadel kirjutasid raamatupidajad hoolikalt igale algdokumendile ka kasutatud kontod peale, selleks olid olemas lausa spetsiaalsed templid.
Raamatupidamisprogramm loendab pidevalt kontode sisu. Nii on alati teada, kui palju ühikuid mingis „korvis“ on, deebetid-kreeditid klapivad ja bilansi aktiva võrdub passivaga.
Ühele kontole kogutakse kokku sarnase sisuga tehingud. Näiteks kasumiaruande kulukontole, mille nimeks on “4321 Rendikulu”, kogutakse kokku kõik rendikulud, bilansikontole “2245 Võlad tarnijatele” kogutakse kokku kõik võlad maksmata ostuarvete eest.
Raamatupidamiskanne
Iga majandustehingu kohta koostatakse raamatupidamiskanne. Raamatupidamiskanne tehakse kahepoolsena, et bilanss jääks tasakaalu. Neid kande pooli nimetatakse deebet (D) ja kreedit (K) ja need on alati võrdsed.
Raamatupidamiskanded tehakse alati sendi täpsusega, kuigi aruanded koostatakse euro täpsusega.
Raamatupidamiskande näide
Kliendilt laekus raha pangakontole 1000 eurot, raamatupidamiskanne näeb välja selline:
- D raha pangas 1000.00
- K nõue kliendile 1000.00
Antud juhul: üks vara kasvas ja teine vara kahanes, muid gruppe ei puudutatud.
- vara kasvab = deebet
- vara väheneb = kreedit
Kohustuse ja omakapitali kontodel täpselt vastupidi:
- kohustus (või omakapital) kasvab = kreedit
- kohustus (või omakapital) väheneb = deebet
Kannete kohta on mul olemas üks eraldi artikkel, kus nendest sügavamalt räägin.
Kuna raamatupidamist peetakse tekkepõhiselt, siis tavaliselt tuluga kaasneb nõue ja kuluga kohustus. Seetõttu ongi kasumiaruandes deebet ja kreedit tagurpidi, et klapiksid bilansiloogikaga:
- müügitehing: D nõue, K tulu;
- ostutehing: K kohustus, D kulu.
Müügitehing ja raha laekumine on kaks eraldi raamatupidamiskannet ning ostutehing ja ostu eest maksmine on kaks eraldi raamatupidamiskannet.
Kahe eraldi kande tegemise põhjuseks on kulude periodiseerimise vajadus. Kulu peab olema õiges perioodis, millega kulu sisuliselt seotud on ja tihtilugu ei lange see kokku maksmise kuupäevaga.
Kui kulu on tehtud juulikuus (näiteks – mobiiliarve juuli eest), siis tehaksegi kulukanne 31.07 kuupäevaga, kuigi arvel on kuupäev 01.08. Arve makstakse 20.08 – ja maksmise kanne tehaksegi selle kuupäevaga. Kui teha ainult üks kanne D kulu K pank, siis jääks kulu valesse kuusse. Jälgi enda konto seisu, et see ei erineks raamatupidamises olevaga ning kindlasti vaata, millised kanded millisesse kuusse kanda tuleb
| muudetud |
Leave A Comment