USA’s on vabakutseliste arv kasvanud viimase viie aastaga 23 % (2017: 57.3 miljonit, 2022: 70.4 miljonit) ja prognoositakse samas tempos kasvu jätkumist, jõudes aastaks 2028 90 miljonini. Ja see tähendab, et pooled USA töötajatest on varsti vabakutselised.
Muutused tööjõuturul
Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks on tööandjatel keeruline täita lihtsaid, madalapalgalisi töökohti. Noorel inimesel on kerge juhuslike töödega rohkem teenida kui pakutav palk ja sotsiaalsed garantiid teda suurt ei huvita.
Siit artiklist leiab suure hulga statistikat USA vabakutseliste (freelancers) kohta. Muuhulgas oli artiklist välja toodud ka fakt, et generatsioon Z põlvkonnast (praegu kõige nooremad töötajad, vanusega alla 25a) on juba praegu pooled vabakutselised.
Eestist ma otseselt sellist statistikat ei leidnud. Eestis tegutsevad vabakutseliselt valdavalt osaühingu kaudu, sest FIE’de regulatsioon on Eestis päris ebasoodne.
Statistikaameti andmetel on ettevõtete arv kasvanud 15 aastaga rohkem kui kaks korda (2008: 146 tuhat, 2021: 330 tuhat). Absoluutsel enamusel ettevõtetest on alla 10 töötaja (95% aastal 2021, 75% aastal 1995). Statistikaameti andmetest leidsin ka järgmise info – viis aastat tagasi asutatud ja seni tegutsevatel ettevõtetel oli aastal 2020 töötajate arvu jaotus järgmine. Selliseid ettevõtteid kokku oli 4515, neist 34% ei olnud ühtegi töötajat ja 56% oli 1-4 töötajat, 6% 5-9 töötajat ja 4% üle 10 töötaja. Jaotus klapib kenasti eelneva täielikuma statistikaga, mille kohaselt 95% Eesti ettevõtetest on alla 10 töötaja.
Veidi üldistatuna võiks siis arvata, et 330 tuhandest Eesti ettevõttest kolmandikul ei ole üldse töötajaid ja üle poole ettevõtetest on vaid 1-4 töötajat. Ehk meil võiks Eestis olla vabakutselisi suurusjärgus 150 000.
Näiteid vabakutselistest Robby&Bobby klientide hulgas:
• Amazonis kaupa müüvad ettevõtjad (kaup liigub Hiinast USA’sse Amazoni lattu ja sealt USA klientidele),
• oma Shopify e-poes kaupu müüvad ettevõtjad (dropshipping, kaup liigub Hiinast otse klientidele üle Euroopa),
• Etsy platvormil oma käsitööd või käsitööjuhendeid müüvad ettevõtjad,
• oma e-poes e-tooteid müüvad ettevõtjad (sh mina ise),
• programmeerijad, testijad jt IT-inimesed, kes teevad tööd peamiselt välismaa ettevõtetele,
• professionaalid (jurist, coach, finantsjuht, sotsiaalmeedia haldaja, turundaja), kes ei tahtnud enam palgatööd teha ja osutavad nüüd samas valdkonnas teenust oma ettevõtte kaudu, enamasti Eesti piires, aga ka välismaale.
Lisaks tegutsevad Eestis vabakutselistena valdav osa loomeinimestest, iluteenindajatest, taksojuhtidest, toidukulleritest, treeneritest jne. Ehk – väga suur ja kasvav osa inimestest ei tööta enam palgatööl, vaid iseseisvalt. Nad ei paista aga kuskilt statistikast välja, sest nad töötavad läbi oma ettevõtte.
Erinevused töötaja ja vabakutselise vahel
Ma tooks välja kolm peamist erinevust – tagatised ja vastutus, vabaduse ulatuse ja maksud.
Töötajal on töölepingulised tagatised – piiratud tööaeg, lepingus kokkulepitud töötasu, töötervishoiu nõuded, tasuline puhkus, tasulised haiguspäevad, tööandja peab tagama tema koolituse, juhendamise, vajadusel asendamise.
Vabakutselisel midagi sellist ei ole. Kui tööd ei tee, siis tasu ei saa. Mitte kedagi ei huvita, mitu tundi sa nädalas tööd teed ja kas see toimub päeval või öösel, teisipäeval või pühapäeval. Ise pead hoolitsema selle eest, et kliente oleks ja neile saaks arved tehtud ja need arved ka laekuksid. Keegi sind ei juhi ega ei kontrolli, keegi ei anna sulle tööd ette, ei jaga tasuta kohvi ega korralda suvepäevi.
Töötajal on tavaliselt konkreetsed tööülesanded oma eriala piires – vabakutseline võib vabalt töötada „ämmaemand-keevitajana“, vabalt kombineerides näiteks raamatupidamisteenust ehete valmistamise ja matemaatikaõpetaja tööga. Vabakutselisel on väga palju suurem vabadus otsustada, mida/millal/kus/kui palju ta tööd teeb.
Töötaja töötasu on kõige kõrgemalt maksustatud. 2000 eurot netopalka töötajale tähendab riigile makstavaid makse 1470 eurot, kogukulu tööandjale 3470 ja töötajale vajadust luua väärtust vähemalt 7000 euro eest.
Kui vabakutseline teeb samas ulatuses tööd ja teenib endale ütleme 4000 eurot (mitte 7000, sest lisaks klienditööle peab ta kõige muuga ka tegelema), siis ta saab endale maksta selle välja märksa maksuefektiivsemalt – kodukontori kulu kompensatsioon ja autokompensatsioon, sporditoetus ja dividendid, veidi palka ka. Kuna vabakutselise isiklik vastutus on nii palju suurem kui keskmisel palgatöötajal, siis on ka vast õigustatud, et tema maksukoormus väiksem on.
Trendid tööandjate ja töötajate soovides
Üks minu lemmikhobisid on igasugu trendide jälgimine. Vaatasin praegu oma Miro tahvlit, kuhu olen kokku kogunud erinevatest allikatest trende ja tooks välja töösuhteid puudutavatest trendidest järgmised:
• tootmine tuuakse arengumaadest kodumaale tagasi, aga teenused liiguvad seevastu järjest rohkem välismaale (Serbia programmeerija teeb tööd Eesti ettevõttele ja Eesti programmeerija UK ettevõttele),
• tööandjad eelistavad järjest enam palgatöötajate asemel kasutada vabakutselisi, kõigis muudes valdkondades peale oma põhitöö, mida nad kliendile müüvad, vaata selle teema kohta ka eelmist artiklit,
• töötajad eelistavad järjest enam töötada paindliku ja osalise töötamise ajaga – just sel ajal kui muu elu kõrvalt aega on, prioriteedid on teised,
• töötajad eelistavad töötada paindliku töötamise kohaga – kodust pere ja hooldustööde kõrvalt või hoopis välismaalt, reisimise kõrvalt.
Lisame nendele trendidele juurde AI tohutult kiire arengu ja Metaverse tuleku lähiaastatel ning võib ennustada, et need trendid töösuhetes veelgi süvenevad.
Raamatupidajatele on see mõistagi positiivne – iga lisanduv ettevõte vajab raamatupidamist, maksuarvestust, aastaaruannet ja head maksunõu ka 😊
Kui soovid maksunõu, siis saan pakkuda sulle sel teemal veebikursust ja e-raamatut. Lisaks on juba 01.02 tulemas põhjalik pikem veebikoolitus sel teemal.
Ja kõik e-kaubandusega ja professionaalsete teenustega tegelevad vabakutselised on teretulnud Robby&Bobby kliendiks!
| muudetud
|
Vabakutseliste suunaline areng tähendab seda, et riigi tegelik maksutulu võib väheneda.
Eriti siis kui antakse “hea” maksunõu asemel kvaliteetset.