Üks väga hea rusikareegel – eesmärk võiks olla koguda tuluteenivat vara kokku sellises väärtuses, mis on sinu iga-aastastest kulutustest 25x suurem. Vastavalt siis kas kokkuhoidliku elamise kulutustest või mõnusa elu kulutustest, mis on kahtlemata päris erinevad.
Sellises ulatuses (neto!)vara omamine annab tõelise finantssõltumatuse, valikuvabaduse – kas ja millises ulatuses edasi töötada.

Arvesta ka

  • äralangevaid ja lisanduvaid kulutusi,
  • riigipensionit,
  • inflatsiooni – keskmine vähemalt 3%,
  • seda, et saadud tulult tuleb tulumaksu maksta – võiks vast arvestada 20%, tõenäoliselt % on kõrgem, aga mingi osa jääb tulumaksuvabaks ka.

Eesmärk oleks mõistlik kord aastas niikuinii üle vaadata, koos investeeringute ülevaatamisega. Seega ei maksa sellele liiga suurt tähtsust esialgu pühendada, peamine, et esialgse suurusjärgu paika saaks.

Seda rusikareeglit saab kasutada ka eelarve kategooriate lõikes – kui palju pead säästma, et ülal pidada autot või maja. 25x summa on tulnud arvestusest, et tööst loobumisel / pensionilejäämisel tõstad varad ümber nii, et teenid keskmiselt tulu 4% aastas ning selle lisatulu võtad tarbimisse ja sellest elad. Siis jääb põhisumma ise riskide katteks, päris elu viimase aasta-paari suurte kulude katteks ja kui midagi jääbki järgi, siis pärandad lastele.

Aga minimaalselt?

Kui lastele midagi pärandada ei soovi ning esivanemad on surmani tragid olnud ja siis järsku kokku kukkunud?

Fidelity on miinimumina välja toonud järgmise arvestuse:

Pensionieaks peaks olema kogutud 8x aasta netopalk. Selle saavutamiseks peaks olema 35a inimesel säästetud üks aastapalk, 45a vanuseks kolm aastapalka ja 55a vanuseks 5 aastapalka.

Seal on ka kalkulaator, kus saab erinevate eeldustega mängida. 

Milleks üldse raha koguda?

1. Vanaduspensionile lisaks. Oletame, töötadki kuni 70a välja, saad seejärel riigi sotsiaalabi ja 2. samba raha kätte, aga vähegi mugavamaks eluks on seda siiski vähe. Võibolla tahaks hoopis Benitasse kolida viimaseks elukümnendiks … või tahaks endale vähemalt selle valikuvõimaluse jätta 🙂

2. Eelpensioniks, kui tahaks 10-20a varem töökoormust vähendada või mingil momendil päris lõpetada, kui tervis viletsaks jääb. Ega hästi ei kujuta küll ennast ette 70a vanusena täiskoormusega töötamas, mingil määral ikka, aga mitte täiskoormusega ega vastutaval töökohal.

3. Reisimiseks

4. Laste ülikoolihariduse finantseerimiseks

5. Laste eluaseme soetamise toetamiseks

6. … mis kellegi unistuseks on 🙂

Minul tekitas kerget peapööritust mõistmine, et mul tuleb tõenäoliselt elada veel samapalju kui siiani elatud ja enamus sellest ajast töötada. Ma olen praegu 41a, töötamist alustasin 21a, 20a töötatud – pea 30a veel.

Eesti pensionisüsteemist oli eelnev artikkel.

Pensioniiga on naistel praegu 61,5a, aastaks 2016 on fikseeritud piiriks 63a, 2026 – 65a. EL tasandil on välja öeldud, et aastaks 2060 tuleks välja jõuda 70a piirini, siis jääb töötajate ja pensionäride suhe samaks kui praegu.

Ebameeldiv on see, et sellega kaobki ära see ahvatlev “aktiivne pensioniiga” ehk 55-70a vanus, kus krapsakad noorpensionärid reisivad ja oma hobidega tegelevad. Selle asemel tuleb neil tööl käia ja pensionile jääd siis, kui enam reaalselt tööd teha ei suuda.

Objektiivselt võib muidugi aru saada, et ei ole ratsionaalne tegelikult töövõimelisi inimesi riigi poolt ülal pidada, subjektiivselt …

Kuidas inimesed planeerivad oma pensionipõlve finantseerida?

Finantsalase kirjaoskuse uuringus uuriti muuhulgas ka seda, kuidas inimesed loodavad oma vanaduspõlve finantseerida. 2015.a. andmed.

79% inimestest loodab riigipensionile, 56% teisele sambale, vaid 12% kolmandale sambale.

Hämmastav on see, et 35% loodab töötamise jätkamisele ja 19% laste abile.

Muudele investeeringutele lootis vaid mõni protsent vastanutest.

70a+ on vähesed enam töövõimelised, paljud peavad juba varem loobuma. Meie lastel saab olema niivõrd kõrge maksukoormus niigi, neil on vaja ennast jalule aidata ja oma lapsed üles kasvatada, ei ole loogiline loota nendepoolsele ülalpidamisele.

Rääkimata sellest, et reaalses elus toetavad paljud pensionärid oma väikesest pensionist hoopiski oma töötuid või raskustesse sattunud lapsi või on lapsed kuskil kaugel Austraalias apelsine korjamas.

PS. Loe ka teisi postitusi samast seeriast.